Üldiselt on nii...

...Et mu ema ütles paar aastat tagasi, et sõbrad tulevad ja lähevad, armastused tulevad ja lähevad ning lõppude lõpuks ainukesed, kes elus sinuga jäävad on.. sinu abikaasa ja veresugulased.

Jah, nii ta on. Nojah, see abikaasade värk on ka selline mitme otsaga asi. Veresugulased samuti, aga üldiselt on veri paksem kui vesi.

Parimad sõbrad on need, kellega suhtled põgusalt, kellele ei avalda kõiki oma saladusi ning ei veeda iga hetke koos. Kas pole mitte irooniline?

Ehk olen ma lihtsalt inimestes, inimsuhetes ja kõiges selles veidike pettunud hetkel. Mitte kõigis, kuid osades spetsiifilistes.

Tuleb välja, et selga on hirmus lihtne pöörata. Ning see kõik paneb mind mõtlema. Inimsuhete karma eksisteerib, seda ma usun, vähemalt hetkel. Ning jah, ka mina olen selja pööranud, kord varem.. ja veel kord ja veel ja veel. Nüüd see siis tuleb mulle tagasi.

Hea on see, et inimesed, kellest ma räägin, ei loe minu blogi. See on tore. Ma ei tahaks, et nad teaksid, kui pettunud olen neis ja kui kurvaks see mind teeb.

Ei-ei, mitte niimoodi kurvaks, et ma õhtuti kodus patja nutan. Pigem niimoodi, et pea püsti, elu läheb kiirelt ja hektiliselt edasi. Kuid hinges jääb mingi asjandus kripeldama. Miks, kas ma olin tõesti liig halb?

Siselinna kalmistu, Faust ja ema pitskleit

Sellele kaadrile õnnestus jääda eriti loomulikult. Sestap ka nii ilus.

Siiri Kumari foto.

Leidsin siiski.

Kassike on pai

Pole siia ammu midagi kirjutanud, aga nüüd mõtlesin, et miks mitte, on nagu põhjust.

Pühapäeval panime magama minu 13-aastase kassi. Tema nimi oli Pitka, Eesti admirali ja vabadusvõitleja järgi. Saime ta aastaid tagasi Vabadussõja muuseumist, kus ta veel üpris väike kassipoeg oli. Mäletan, et see oli minu vanemate ja nende sõprade järjekordne kultuuriline väljasõit mööda Eestis. Kaasas oli ka minu lapsepõlvesõbranna, muuseumi omanik tahtis lastele rõõmu teha ning viis meid ühte väikesesse pööningutuppa, kus oli kassiema oma pisikese pesakonnaga. Nii mina kui ka sõbranna valisime mingi kassipoja ning võtsime mõlemad endale sülle. Sõbrannat küünistas tema oma ning ta lasi kassi lahti. Ka minu kiisu küünistas meeletult, kuid mingil tobedal, mulle omasel põhjusel, ei kartnud ma valu, vaid tugevdasin oma haaret. Ja ei lasknudki lahti. Viisin kassi isa ja ema juurde ning hakkasin manguma: tahan kassi, tahan kiisut, tahan, tahan, tahan! Mingil põhjusel jäid vanemad nõusse, kuna Vabadussõja muuseumist, mis kunagi admirali kodu oli, sai ta just sellise auväärse nime.

Ma otsin kassist hetkel pilti, kuid kahjuks ei leia. Kuid ta oli väga hea kass, mäletan, et alati, kui väike olin ning ema mul pead pesi, ma ei tea, küllap see on kõigi lastega niimoodi, hakkasin mina alati jubedalt röökima. Hetkel mõtlen, et vaene-vaene ema, kuidas ta küll sellist ülepäevast asja taluda suutis. Sekundiga oli kass platsis ning kräunus mis kole, et jumala eest lapsepiinamine lõpetataks.

Ta armastas istuda vannitoas, kui ma vannis käisin ning magas öösiti, kui ema kodus polnud, minu voodis, mis oli küll ääretult ebameeldiv, sest katsu sa ennast liigutada, kui su peal lamab oma 5 kilo kassi.

Pitka kolis meiega juba väärikas keskeas Nõmmele, elas üle koeravõtu, mis küll alguses tähendas seda, et ta esialgu ülemistel sfääridel ning kappide peal elas, kuid lõpuks koerale koha kätte näitas ning oma majaperemehe positsiooni taastas.

Jõudis ta ka korra kaduma minna ning end vähemalt kuu aega naabri aias peita, mis kogu meie perekonnale suurt tuska ja meelehärmi tegi, kuid lõpuks leidsime ta tänu lahkele naabrimehele üles.

Viimasel ajal läks kass aga hirmus kõhnaks, lõpetas söömise ning närbus vaikselt maksa- ja neerupuudulikkuse kätte. Ma pole kunagi surma näinud, see oli minu jaoks esimene kogemus. Ma olin väga õnnetu, kuid lõpuks, kui nägin, kuidas ta pärast uinutavat süsti ema süles magama jäi, mõistsin, et nii on parem. Ning ma olin rõõmus, et ta jääb mulle meelde vana, haige, aga väärikalt elusana, mitte kuskil toanurgas hinge heitnud loomana.

Mõtlesin, et panen siia üles luuletuse, mis ema sõbranna Hilary Bird ekstra meie kassi jaoks kirjutas, et pisutki ema kaotusvalu leevendada. Mul on hea meel, et on olemas inimesi, kes hoolivad...

Old Pitka puss of Tallinn town,
Shiny coat of black and brown,
Led a very peaceful life
Without trouble, without strife.

Or so you thought.

When you were all tucked up in bed
Oh, what a different life he led!
Vodka, girls, caviar, wine,
His life was exciting, his life was fine!

But when the sun rose in the sky
Pitka knew it was time to fly.
Back to Nõmme, to the family house.
He crept back in, quiet as a mouse.

And when the family began to rise
Pitka closed his tired eyes.
On his cushion the old boy sat.
Quiet and sleepy, the family cat.

Until the next night.

And so when you look up at night
Look very closely. What a fine sight!
The stars that sparkle in the sky

Are the twinkle in the admiral’s eye!

Hädaldamine.

Ma ei oskagi kuidagi alustada pärast nii pikka perioodi vaikust.

See on justkui vana armsama juurde naasmine pärast seda, kui oled mööda ilma tiirutanud mitmete võhivõõrastega. See on nagu Riho Sibul lauldes "Libalindu".

Sa tuled - silmad maas ja sukad puru,
End vihalehena mu vastu surud.
"on aga raske töö sul, nii mulle näib,
Olen kuulnud lugusid, et libalinnuks käid."

Libalind

Aga kuskilt peab ju alustama. Võib-olla oleks kõige õigem vabandus. Anna andeks, et sind unarusse olen jätnud, mu truu kaaslane. Pärast kõiki neid unetuid öid, katkirebitud luuletusi, poolikuid kirju, oled sa ju alati olnud minu kõrval. Õigepea saab sellest 4 aastat. Olin ma ju verinoor kolmeteistaastane plika, kui esimesed sõnad siia sisse trükkisin.

Reeglina on nii, et inimesed tulevad vanade sõprade juurde tagasi, kui on vaja kurta. Kui on vaja kedagi, kellele rääkida midagi nukratvõitu või kibedat, mille oled läbi teinud. Ning siis see vana ja truu võtab su oma haardesse ja lohutab, et pole hullu.

Ma tõepoolest pole vist eriti hea inimene. Ma olen omakasupüüdlik.. liigagi. Ma võin teha läbinisti egovabasid asju, mis näiliselt täiesti altruistlikud on, kuid ainult mina tean sügaval sisimas, et need tegelikult kõigist võimalikest omakasupüüdlikest tegudest just need kõige egoistlikumad on.

Näiteks pühendasin ma end kolmeks kuuks ajukahjustusega sõbrale, et paraneda pikaajalisest suhtest lahkuminekust efektiivsemalt. Küsimus on selles, et kas kõik need haiglas veedetud tunnid, ette loetud raamatud, lusikaga sisse söödetud toidud olid selle pärast, et ma kord väga sellest inimesest hoolinud olin ning tundsin, et just nüüd on aeg meie teede taasristumiseks. Või tegin ma seda, et kinnitada endale, et pärast seda, kui ma olin miilidepikkuselt kaugenenud inimesest, kes mind väga-väga armastas ning oleks olnud minu nimel valmis isegi tulle hüppama (selles ei saa ma nii kindel olla muidugi, sest ma ju ei tea), pärast seda, kui ma olin tema kõrvalt lühikeseks perioodiks oma südame kinkinud kellelegi teisele.. pärast seda kõike tegin ma kõik omakasupüüdmatu selle nimel, et salaja endale tõestada - ma pole ju nii halb inimene, ega ju?

Ma ütlesin kevadel, et see oli pühakusündroom. Äkki tõesti. Samas mäletan mingist tundmatust allikast, et kord öeldi, et ema Theresa oli tõeline scumbag. Sellele oli päris clever põhjendus, kuid detaiselt ma seda ei mäleta.

Igaljuhul. Nüüd ma siis mõtlen. Ja tea, et ma ei tea, kas sa veel loed mu blogi. Või, kas sa üldse suuremal või vähemal määral mu elu jälgid, sest kui aus olla, mina olen viimasel ajal ju see, kes kontakti üritab võtta, siis ikkagi tea järgmist:

mul on kahju selle kõige pärast, mis ma tegin. Ma ei tea, miks mul just nüüd kahju on, võimalik, et seetõttu, et minu suurima pahateo algusest on nüüd aasta möödas. Ja varsti on aasta möödas 21. jaanuari ööst. Kus sa mu üles raputasid ning nõudsid selgitusi. Igaljuhul, anna andeks. Pole õudsemat asja kui see, kui inimene reedab kellegi, kes teda tingimusteta armastab. Ja ma tunnen, et meie vahel just niimoodi oligi. Ma ei hakka ennast kuidagi õigustama, mitte seekord.

Vahepeal ma mõtlen, et miks ma satun just selliste meeste otsa. Sooner or later they all turn out to be complete assholes. Jeah, oli see kutt, kes kolmeteistaastasele minule tegi kõige romantilisema ettepaneku, mida üks varateismeline tütarlaps võib üldse soovida: kas sa palun.. tahaksid reidis minu Vv olla? Hell yeah. Muidugi tahtsin. Kolme nädala pärast ütles ta selle asemel, et mind viisakalt maha jätta, õhtul MSN-s, kas ta võib mu vv-st ära võtta. Ma tundsin ennast tollel hetkel ääretult reedetuna. Ma kingin talle oma esimese suudluse Tuuli korteri prügihunnikus ning tema jätab mu pärast seda maha. Ma olin ääretult õnnetu, hämmastav, ent tuleb välja, et tegu oli mu kõige raskema lahkuminekuga, kus ma mitmeks kuuks endasse tõmbusin, pühendusin end joonistamisele ja kodus anime vaatamisele, üritasin võimalikult vähe kooliga tegemist teha. Ja kõik see kolme nädala pärast. Imelik.

Igaljuhul. Oli see kutt, kes kolmeteistaastasele minule armastas purjuspäi rääkida, et tal on minu vastu tunded. Häda oli selles, et minu tunded oli kustumatud tema suhtes nii kainemas kui ka pisut vähem kainemas olekus. Ta vedas mind enda järel mitu head kuud, ma olin suhteliselt kõigeks valmis, et pressida välja temast need samad sõnad ka ajal, mil ta kaine oli. Ise ma seda ei märganud, et olin nagu märgade silmadega kutsikas tema sabas. Aga tegelikult.. jah..

Siis oli see noormees, kelle vastu ma esialgu täiesti ükskõikne olin. Ma nautisin seda, et ta minu järgi jooksis. Ma nautisin tema kurikuulsat mainet. Ja kõike muud. Ta oli tõeline džentelmen. Avas mulle uksi, viis mind päikeseloojangut vaatama, rääkis minuga tundideviisi juttu, tegi mulle öösel kell kaks süüa, laenas mulle oma riideid. Nojah, me kõik teame muidugi kuidas see lugu lõppes. Ilmselgelt niimoodi, et mina olin jälle see vesiste silmadega koerapoeg, kes tal järel lonkis. Ja tema seda nautis. Ning kasutas ära. Väga valusasti. Ma ei unusta iialgi seda, kui ta Kadrioru pargis minu eest ära jooksis, mitte kunagi. Kuidas ma kukkusin, sest kogu see õhtu oli olnud nii kohutav. Ja teda ei huvitanud, ta kõndis edasi. Ta ütles, et see on läbi, lõplikult. Sest ta oli saanud kõik, mida ta tahtis. Muidugi polnud asi läbi, me torkisime üksteist veel mitu head kuud. Kuid sellel õhtul lõpetasin ma tohutu pingelangusega oma väikeses toas, soojas voodis ning järgmine päev ma kooli ei läinudki.

Ja muidugi noormees.. ah sellest ma parem ei räägi.

Ühesõnaga, ilmselgelt tulin ma siia.. et hädaldada. Hädaldamine on lahe.

Ma olen kurb.