I have a dream. (see on link)
pühapäev
esmaspäev
neljapäev
Revokas.
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata
Niisiis, ühel päeval seisin sööklasabas Katri, Solveigi ning Jaanikaga. Rääkisime parasjagu sellest, kuidas minust saab kindlasti diktaator ja ma pean kampaania tegema ja Hitleril olid ikka põnevad plakatid kirjaga: "Unsere letzte Hoffnung: Hitler" (Meie viimane lootus - HITLER)
Ja siis äkitselt käis nii meeletult pinda see, et toitu on vähe, et kool nõuab lollusi, uksed on lukus, aknad trellitatud, huumorit pole, ainult tuimad näod, ülbed gümnasistid ja alaarenguga pisikesed lapsed.
Ja siis ma jutustasin värvikalt sellest, kuidas teeksin revolutsiooni meie koolis. Plakatite, miitingute ja lendlehtedega! Lööklausete jaoks oli ideid päris palju, näiteks:
1) "Anu Saagimi social club? - EI! Isegi neil on rohkem anonüümsust." - paljud, kes ise seda hallikat maja ei külasta, ei mõista ka selle lause sisu. Nimelt, meie kool kehtestas selle nimel, et vähendada suitsetajate ja koolivägivalla protsenti (viimane argument oli otseselt ühelt juhtkonna töötajalt, kuigi pean tunnistama, et ega ma väga hästi ei mõista, mis kohast see nüüd vägivalda vähendab, aga jah...), ühe pisut piinlikust tekitava reegli.
Nimelt ei tohi ükski õpilane, alustades 5. klassiga ja lõpetades 9. klassi noorte kodanikega, külastada tunni ajal enam tualetti. Nojah, kurjaks olen ma olelusvõitluse käigus muutunud, kurjaks ma ka jään - hakkasin muidugi koheselt kärama ja selgitusi nõudma. Antud õpetajalt, kes oma õeluses ülima naudinguga meid uuest korrast teavitas, küsisin koheselt: "Ja, mis saab, kui mul on raskekujuline põiepõletik?"
"Lased püksi, kui ei kannata." (kujutage ette minu reaktsiooni - see peaks siis olema SEE pedagoog, kes on minu jaoks eeskuju ja peab 12 aastat minu maailmapilti avardama etc). Kaklesin temaga päris pikalt veel edasi, kuni jõudsin siis tema suust kahe või kolme argumendini:
*Kui sul on põiepõletik, ära tule kooli.
*Kui sul on põiepõletik ja sa siiski ronid kooli, siis tood arstitõendi ja teavitad kogu juhtkonda oma seisundist.
Kuna olen siiski veel pisut tsiviliseeritud inimloom, ei hakanud ma talle vähekene rohkem piinlikuid näiteid tooma. Ja, kuna arvan, et seda blogi loevad nii kui nii ainult julgemad, kes peavad pidevalt kannatama seda, kuidas ma vatran värvikalt abordist, sellega seonduvast ning kaitsen tugevalt kõikvõimalikke naiste ja nende kehaga seonduvaid õigusi, siis julgen antud postituses ühe kindla punkti ära tuua.
Füüsiline puberteedi algusega kaasneb hulk uusi ja väga-väga ebameeldivaid asju. Ning, nagu ehk teate, on kõik alguses ühel noorel tütarlapsel pea kõik väga ebaregulaarne ja imelik.
Minumeelest on hullus nõuda noorelt inimeselt, kes on niigi segaduses ja häbeneb seda kõike, nõuda tõestust ja selgitust. Ning tegelikult pole ühegi pedagoogi asi, kas mul on äkki krooniline kõhulahtisus, mis tuleneb soolestikus pesitsevast ja vohavast seenhaigusest (mis ei nakka, on geneetiline, ravimatu) ning kulmineerub kolm korda päevas pärakulihaste kontrollimatu lõdvestumisega.
Koolist põiepõletiku tõttu puudumise kohta ütlen vaid seda, et kui inimene ei soovi ennast lolliks õppida (keskmiselt on pea iga päev mõni tunnikontroll, mõnedel päevadel kaks kontrolltööd - katsu sa kõike seda järgi teha) ning tahab endiselt nelja-viieline olla, siis ta ei saa endale lubada sellise põhjuse puhul puudumist.
Õnneks enamus õpetajaid on normaalsuse piiridesse jäänud. Kuid tean paari, kes naudivad uut korda absoluutse mõnuga ning ma ei imestaks, kui nad laua all iga kord, kui õpilane alandlikult luba tualetti minekuks küsib, mikroorgasme saavad.
2) "Tartu vangla? - EI! Isegi vange toidetakse heldemalt." - Tore! Toit on tasuta, kahjuks aga saab süüa hirmus vähe. Arvestades aga seda, kui palju seda üle jääb... on see häbematus, et meid näljas hoitakse.
Jällegi teema, mida olen juhtkonnaga arutanud, kes ütles selle peale, et toitu ei saa rohkem jagada, kuna ei või ju iial teada, kas keegi jääb äkki oma supist ilma. Keskmiselt puudub päevas 3 inimest, umbes 5 ei käi söömas. Minu klassis käib kokku 32 inimest, neist 8 ei söö. Iga päev jääb üle 8 võileiba, 8 kisselli, 8 suppi...
Muidugi ei saa öelda, et minu klass on ainuke, kus jääb toitu üle. Ütleme, et keskmiselt on klassis 25 inimest, iga päev puuduvad vähemalt 2, 4 ei käi söömas.
Meile antakse umbes 300 ml suppi. 0,3 l korrutada 6-ga, siis meie kooli klasside arvuga (9x3 - sest tasuta sööki saab vaid põhikool)... Vastuseks saan, et tavalisel supipäeval jääb üle umbes: 50 l suppi, 50 l kisselli ja u. 162 võileiba.
Ilmselgelt puudub keskmiselt rohkem lapsi, vähem käib söömas (sest pepse tibisid ikka jätkub), nii et usun, et arv võib suurenededa. Ja, kui ta ka on väiksem, siis mitte üleliia palju. Ja isegi 40 l suppi on MEELETULT suur kanister.
Juurde meil küsida ei saa. Vähemalt mitte siis, kui sa kokkade jalgu ei suudle. Üks kord ma palusin, et ehk annaksid nad mulle ühe võileiva juurde, selle peale karjus üks daamidest mulle: "Sjina saama oma ports, kjasi minema!" Pärast seda pole ma kordagi julgenud ja ka tahtnud neilt juurde paluda, sest kui nad viisaka palve peale nii ütlevad, siis mis ma peaksin tegema - neile 10 kr. maksma võileiva eest või?
Igaljuhul, arvud on masendavad. Mitteametlikult saavad kasvavad noormehed, kes vene keelt natukenegi räägivad ning muidu ilusa näoga on, suppi ja saia juurde.
Samas, kui loogiliselt mõelda - kui igast klassist 3 poissi saaksid 0.6 l suppi, siis jääks seda päris vähe alles, mingi 10 l ainult?
Nii, et võib-olla vingun ilmaasjata. Samas, kui õpetajatega olen rääkinud, siis osad ütlevad küll, et seda suppi visatakse ikka omajagu ära, võileivad kaovad ka kuskile (juurde ei lubata võtta) ja eeldatavasti on söökla lihtsalt väga korrupeerunud. =D
3) Loosungit pole, kuid häiriv punkt, mida saab kohati ka õigustada, on see, et uksed on lukus ja aknad trellitatud.
Ütleb juhtkond, et niimoodi saab kõvasti vähendada suitsetajate arvu. Ütlen mina selle peale, et kui neid tõesti kotiks alaealised suitsetajad, siis valvur saadetaks kuuride juurde neid laiali ajama, sest ma näen iga vahetund ikka lõputult suurt kampa seal tossamas. Ja, kuigi uksed on kinni, aknad trellitatud, siis pääsetakse ikka välja. K.a minu klassikaaslased.
Põhimõtteliselt häirib mind see seetõttu, et kool on kui vangla. Hall ja kole vangla. Lihtsalt vangid saavad paremat toitu ja neil on mugavam elu.
Ja, kuna võtmed, mis avavad välsiukse lukust (kõik ülejäänud uksed on ka reeglina lukus), on u. kolmel inimesel, kellest kaks on tudisevad vanakesed.
Ütleme, et kool läheb põlema, vanakesed põlevad sisse, võtmeruum (kus on 3. võti) on ka leekides, mis siis saab. 900 inimest põletushaavade, vingumürgituse ja muu sarnasega? Äkki isegi mõni laip? Nämm-nämm.
Igaljuhul, see on minu revolutsioon. Kui tekib 100 krooni, siis plakatid (mis on ka orkutis) lähevad kooli üles, tekitavad ärevust ning juhtkonnas pahameelt. Minu ema ütles, et linnupoeg oma pessa ei kaka. Ma päriselt ei nõustu, kui mul on plaan gümnaasiumisse jääda, siis tahan jääda kohta, kus peale sõprade ja paari kireva õpetaja, on ka normaalne keskkond.
Ja, milleks viriseda, kui on võimalus ise midagi ära teha, sõnavabadus, nagu meil siin on...
Ja siis äkitselt käis nii meeletult pinda see, et toitu on vähe, et kool nõuab lollusi, uksed on lukus, aknad trellitatud, huumorit pole, ainult tuimad näod, ülbed gümnasistid ja alaarenguga pisikesed lapsed.
Ja siis ma jutustasin värvikalt sellest, kuidas teeksin revolutsiooni meie koolis. Plakatite, miitingute ja lendlehtedega! Lööklausete jaoks oli ideid päris palju, näiteks:
1) "Anu Saagimi social club? - EI! Isegi neil on rohkem anonüümsust." - paljud, kes ise seda hallikat maja ei külasta, ei mõista ka selle lause sisu. Nimelt, meie kool kehtestas selle nimel, et vähendada suitsetajate ja koolivägivalla protsenti (viimane argument oli otseselt ühelt juhtkonna töötajalt, kuigi pean tunnistama, et ega ma väga hästi ei mõista, mis kohast see nüüd vägivalda vähendab, aga jah...), ühe pisut piinlikust tekitava reegli.
Nimelt ei tohi ükski õpilane, alustades 5. klassiga ja lõpetades 9. klassi noorte kodanikega, külastada tunni ajal enam tualetti. Nojah, kurjaks olen ma olelusvõitluse käigus muutunud, kurjaks ma ka jään - hakkasin muidugi koheselt kärama ja selgitusi nõudma. Antud õpetajalt, kes oma õeluses ülima naudinguga meid uuest korrast teavitas, küsisin koheselt: "Ja, mis saab, kui mul on raskekujuline põiepõletik?"
"Lased püksi, kui ei kannata." (kujutage ette minu reaktsiooni - see peaks siis olema SEE pedagoog, kes on minu jaoks eeskuju ja peab 12 aastat minu maailmapilti avardama etc). Kaklesin temaga päris pikalt veel edasi, kuni jõudsin siis tema suust kahe või kolme argumendini:
*Kui sul on põiepõletik, ära tule kooli.
*Kui sul on põiepõletik ja sa siiski ronid kooli, siis tood arstitõendi ja teavitad kogu juhtkonda oma seisundist.
Kuna olen siiski veel pisut tsiviliseeritud inimloom, ei hakanud ma talle vähekene rohkem piinlikuid näiteid tooma. Ja, kuna arvan, et seda blogi loevad nii kui nii ainult julgemad, kes peavad pidevalt kannatama seda, kuidas ma vatran värvikalt abordist, sellega seonduvast ning kaitsen tugevalt kõikvõimalikke naiste ja nende kehaga seonduvaid õigusi, siis julgen antud postituses ühe kindla punkti ära tuua.
Füüsiline puberteedi algusega kaasneb hulk uusi ja väga-väga ebameeldivaid asju. Ning, nagu ehk teate, on kõik alguses ühel noorel tütarlapsel pea kõik väga ebaregulaarne ja imelik.
Minumeelest on hullus nõuda noorelt inimeselt, kes on niigi segaduses ja häbeneb seda kõike, nõuda tõestust ja selgitust. Ning tegelikult pole ühegi pedagoogi asi, kas mul on äkki krooniline kõhulahtisus, mis tuleneb soolestikus pesitsevast ja vohavast seenhaigusest (mis ei nakka, on geneetiline, ravimatu) ning kulmineerub kolm korda päevas pärakulihaste kontrollimatu lõdvestumisega.
Koolist põiepõletiku tõttu puudumise kohta ütlen vaid seda, et kui inimene ei soovi ennast lolliks õppida (keskmiselt on pea iga päev mõni tunnikontroll, mõnedel päevadel kaks kontrolltööd - katsu sa kõike seda järgi teha) ning tahab endiselt nelja-viieline olla, siis ta ei saa endale lubada sellise põhjuse puhul puudumist.
Õnneks enamus õpetajaid on normaalsuse piiridesse jäänud. Kuid tean paari, kes naudivad uut korda absoluutse mõnuga ning ma ei imestaks, kui nad laua all iga kord, kui õpilane alandlikult luba tualetti minekuks küsib, mikroorgasme saavad.
2) "Tartu vangla? - EI! Isegi vange toidetakse heldemalt." - Tore! Toit on tasuta, kahjuks aga saab süüa hirmus vähe. Arvestades aga seda, kui palju seda üle jääb... on see häbematus, et meid näljas hoitakse.
Jällegi teema, mida olen juhtkonnaga arutanud, kes ütles selle peale, et toitu ei saa rohkem jagada, kuna ei või ju iial teada, kas keegi jääb äkki oma supist ilma. Keskmiselt puudub päevas 3 inimest, umbes 5 ei käi söömas. Minu klassis käib kokku 32 inimest, neist 8 ei söö. Iga päev jääb üle 8 võileiba, 8 kisselli, 8 suppi...
Muidugi ei saa öelda, et minu klass on ainuke, kus jääb toitu üle. Ütleme, et keskmiselt on klassis 25 inimest, iga päev puuduvad vähemalt 2, 4 ei käi söömas.
Meile antakse umbes 300 ml suppi. 0,3 l korrutada 6-ga, siis meie kooli klasside arvuga (9x3 - sest tasuta sööki saab vaid põhikool)... Vastuseks saan, et tavalisel supipäeval jääb üle umbes: 50 l suppi, 50 l kisselli ja u. 162 võileiba.
Ilmselgelt puudub keskmiselt rohkem lapsi, vähem käib söömas (sest pepse tibisid ikka jätkub), nii et usun, et arv võib suurenededa. Ja, kui ta ka on väiksem, siis mitte üleliia palju. Ja isegi 40 l suppi on MEELETULT suur kanister.
Juurde meil küsida ei saa. Vähemalt mitte siis, kui sa kokkade jalgu ei suudle. Üks kord ma palusin, et ehk annaksid nad mulle ühe võileiva juurde, selle peale karjus üks daamidest mulle: "Sjina saama oma ports, kjasi minema!" Pärast seda pole ma kordagi julgenud ja ka tahtnud neilt juurde paluda, sest kui nad viisaka palve peale nii ütlevad, siis mis ma peaksin tegema - neile 10 kr. maksma võileiva eest või?
Igaljuhul, arvud on masendavad. Mitteametlikult saavad kasvavad noormehed, kes vene keelt natukenegi räägivad ning muidu ilusa näoga on, suppi ja saia juurde.
Samas, kui loogiliselt mõelda - kui igast klassist 3 poissi saaksid 0.6 l suppi, siis jääks seda päris vähe alles, mingi 10 l ainult?
Nii, et võib-olla vingun ilmaasjata. Samas, kui õpetajatega olen rääkinud, siis osad ütlevad küll, et seda suppi visatakse ikka omajagu ära, võileivad kaovad ka kuskile (juurde ei lubata võtta) ja eeldatavasti on söökla lihtsalt väga korrupeerunud. =D
3) Loosungit pole, kuid häiriv punkt, mida saab kohati ka õigustada, on see, et uksed on lukus ja aknad trellitatud.
Ütleb juhtkond, et niimoodi saab kõvasti vähendada suitsetajate arvu. Ütlen mina selle peale, et kui neid tõesti kotiks alaealised suitsetajad, siis valvur saadetaks kuuride juurde neid laiali ajama, sest ma näen iga vahetund ikka lõputult suurt kampa seal tossamas. Ja, kuigi uksed on kinni, aknad trellitatud, siis pääsetakse ikka välja. K.a minu klassikaaslased.
Põhimõtteliselt häirib mind see seetõttu, et kool on kui vangla. Hall ja kole vangla. Lihtsalt vangid saavad paremat toitu ja neil on mugavam elu.
Ja, kuna võtmed, mis avavad välsiukse lukust (kõik ülejäänud uksed on ka reeglina lukus), on u. kolmel inimesel, kellest kaks on tudisevad vanakesed.
Ütleme, et kool läheb põlema, vanakesed põlevad sisse, võtmeruum (kus on 3. võti) on ka leekides, mis siis saab. 900 inimest põletushaavade, vingumürgituse ja muu sarnasega? Äkki isegi mõni laip? Nämm-nämm.
Igaljuhul, see on minu revolutsioon. Kui tekib 100 krooni, siis plakatid (mis on ka orkutis) lähevad kooli üles, tekitavad ärevust ning juhtkonnas pahameelt. Minu ema ütles, et linnupoeg oma pessa ei kaka. Ma päriselt ei nõustu, kui mul on plaan gümnaasiumisse jääda, siis tahan jääda kohta, kus peale sõprade ja paari kireva õpetaja, on ka normaalne keskkond.
Ja, milleks viriseda, kui on võimalus ise midagi ära teha, sõnavabadus, nagu meil siin on...
esmaspäev
Vaheaeg sai läbi. Mis polegi nii hull. Võib-olla olen mina hull, kuid kooli ma ei pelga. Pisut ei naudi ehk seda, et pean vara-vara tõusma ning koolimajas on kõik alati nii külm, mu käed lähevad lillaks ja ühes kananahaga tõusevad karvad püsti. Aga uued teadmised on toredad, ma olen neid alati suure ahnusega tarbinud, mis peaks siis tänavu teisiti olema?
Mingi reede sai teatris ka käidud. NO-s, oi too oli väga huvitav, "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - kõige parem, mis NO-st näinud olen ja väga stiilne teos. Huvitav, kes oli see šiki soenguga daam, kes jutustas Joseph Beuysi näituse avamisest ja surnud jänesest?
Laupäeval oli lepitav hommikusöök, mille käigus õnnestus mul maailmale tõestada, et olen tõesti see, kelle jalas on püksid.
Sügisene hääletamine kulges hämmastavalt hästi. Täiesti tasuta 3 tunniga Tartust Tallinna. Tee peal selgus, et hüva inimene, kes meid peale võttis, on ühtlasi minu isa kolleeg. Kodust läks tee edasi Vennaskonnale.
Kui kellelgi õnnestub hankida mingitmoodi film "The untold Scandal" (Korea oma), siis oleks hästi-hästi tore ja ma teeks sellele inimesele pai ja üritaks filmi endalegi nõuda. Hirmsasti huvitab, kuidas korealased lahendavad 18. sajandi Prantsusmaa õukonnaintriigide võtme ja topivad filmi tegevuse feodaal-Koreasse.
Mimmu ja Karla on ägedad. Ühel päeval tegime kooki, sõime soolapulki šokolaadiga ja vahtisime nende pool filmi. Teine kord tulid nemad meile külla, tõid mandariine ja võileivagrilli ja siis olime kõik koos rõõmsad. ^___^
Salatit süües panin liiga-liiga palju palsamiäädikat ja kõrvetasin suu ära.
Toas on külm, kuid pole hullu, ma ostsin endale musta kübara, väga stiilne olen. Kõigele tipuks käis Solveig meil Tartus külas ning tutvustasime talle kõiki toredaid kohti. Läksime Raadi staadionile, jäime sinna kinni, ronisime üle aia ning kõndisime Raadi surnuaiale, mille läheduses kohtusime kass Matiga. Mati oli üks maitsev kass - musta värvi, kollaste sapsudega. Väga sõbralik ja ronis meile kõigile sülle.
Detsembris lähen Itaaliasse. Ei tea, mis seal kõik juhtub. Äkki ei saja, äkki pole lund ka? Samas, Itaalias on vist sellel ajal vihmade periood. Oh naes!
Noral on vist (endiselt ei saa kindel olla, kuigi hiiglaslik ja meeletult puksiv kõht peaks olema märk kassipoegadest) pojad tulemas. Nii, et esitan ringis küsimuse: Kassipoega keegi?
Mingi reede sai teatris ka käidud. NO-s, oi too oli väga huvitav, "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - kõige parem, mis NO-st näinud olen ja väga stiilne teos. Huvitav, kes oli see šiki soenguga daam, kes jutustas Joseph Beuysi näituse avamisest ja surnud jänesest?
Laupäeval oli lepitav hommikusöök, mille käigus õnnestus mul maailmale tõestada, et olen tõesti see, kelle jalas on püksid.
Sügisene hääletamine kulges hämmastavalt hästi. Täiesti tasuta 3 tunniga Tartust Tallinna. Tee peal selgus, et hüva inimene, kes meid peale võttis, on ühtlasi minu isa kolleeg. Kodust läks tee edasi Vennaskonnale.
Kui kellelgi õnnestub hankida mingitmoodi film "The untold Scandal" (Korea oma), siis oleks hästi-hästi tore ja ma teeks sellele inimesele pai ja üritaks filmi endalegi nõuda. Hirmsasti huvitab, kuidas korealased lahendavad 18. sajandi Prantsusmaa õukonnaintriigide võtme ja topivad filmi tegevuse feodaal-Koreasse.
Mimmu ja Karla on ägedad. Ühel päeval tegime kooki, sõime soolapulki šokolaadiga ja vahtisime nende pool filmi. Teine kord tulid nemad meile külla, tõid mandariine ja võileivagrilli ja siis olime kõik koos rõõmsad. ^___^
Salatit süües panin liiga-liiga palju palsamiäädikat ja kõrvetasin suu ära.
Toas on külm, kuid pole hullu, ma ostsin endale musta kübara, väga stiilne olen. Kõigele tipuks käis Solveig meil Tartus külas ning tutvustasime talle kõiki toredaid kohti. Läksime Raadi staadionile, jäime sinna kinni, ronisime üle aia ning kõndisime Raadi surnuaiale, mille läheduses kohtusime kass Matiga. Mati oli üks maitsev kass - musta värvi, kollaste sapsudega. Väga sõbralik ja ronis meile kõigile sülle.
Detsembris lähen Itaaliasse. Ei tea, mis seal kõik juhtub. Äkki ei saja, äkki pole lund ka? Samas, Itaalias on vist sellel ajal vihmade periood. Oh naes!
Noral on vist (endiselt ei saa kindel olla, kuigi hiiglaslik ja meeletult puksiv kõht peaks olema märk kassipoegadest) pojad tulemas. Nii, et esitan ringis küsimuse: Kassipoega keegi?
neljapäev
Fenomen
Tahtsin teile lihtsalt rääkida, millise tähekese ma paar päeva tagasi youtube-st leidsin.
Tema nimi on Cyndi Lauper, hetkel on ta 56-aastane aktiivne inimõiguste ja seksuaalvabaduse eest võitleja, kuid 80-datel, kui meil siin Eestis kõik kirju ja punane oli, oli see neiu oma karjääri tipul.
Miks ta mulle silma jäi? Well, tal on suht võimas hääl, aga tegelikult pole see nii põhiline. Tema ongi seksapiil. See Sirts, kellest Volmer laulis, ausõna. Temas on mingi tohutu energia, see riietus, see pilk - kõik see ajab ihukarvad püsti.
Kui midagi soovida, siis sooviksin endale võimet, et toppida 100 erinevat tooni ja värki kokku ning jääda siiski stiilseks ja kauniks. Hmm, see tekitas vajaduse musta vesti järgi...
Tema nimi on Cyndi Lauper, hetkel on ta 56-aastane aktiivne inimõiguste ja seksuaalvabaduse eest võitleja, kuid 80-datel, kui meil siin Eestis kõik kirju ja punane oli, oli see neiu oma karjääri tipul.
Miks ta mulle silma jäi? Well, tal on suht võimas hääl, aga tegelikult pole see nii põhiline. Tema ongi seksapiil. See Sirts, kellest Volmer laulis, ausõna. Temas on mingi tohutu energia, see riietus, see pilk - kõik see ajab ihukarvad püsti.
Kui midagi soovida, siis sooviksin endale võimet, et toppida 100 erinevat tooni ja värki kokku ning jääda siiski stiilseks ja kauniks. Hmm, see tekitas vajaduse musta vesti järgi...
Telli:
Postitused (Atom)
