Mitte keegi ei näe ega märka. Ma istun nurgas ja mind ignoreeritakse. Mina ise olen tühi, minust voolab üle tuhat tunnet. Põhiliselt hämmeldus, maailmapõlgus ja enesemõistmine.
Siin pole mitte kedagi. Või siis.. pole lihtsalt mind siin seltskonnas. Minu ja nende vahel oleks justkui klaas - nad ei näe mind, küll aga märkan mina neid. Nad ei näe.. nad ei näe.
Ma olen nagu üheksakuune kutsikas, kes kasvas liiga suureks ja, kes ajab esimest korda karva.
Nad on nii tugevad, kõik koos. Grupp ongi tugev. Ma jälgin neid pikalt ja laialt. Oleks vaid nuga, lööks kõik korraga surnuks! Mitte, et näidata oma viha. Lihtsalt selleks, et tõestada neile ja iseendale, et mina indiviidina olen sama tugev kui nemad ühendusena.
Nad naeravad ja räägivad. Ma ei mõista enam, mida ma siin teen. Nad räägivad punnidest ja veiniitünnide troppidest. Nad on sisutud, samas on neis sisutihedust.
Sügavalt mõttetud asjad teevad meid kõige õnnelikumaks.
neljapäev
pühapäev
Londonist
Oh, oma tuba, minu ilus voodi - siin ongi kodu.
London oli üks appimaeitahasinnaenamtagasi-koht. Ma olen väsinud.
Te ei kujuta vist iialgi ette, mis tunne on nelja hiiglasliku kotiga suures linnas ringi rännata.
Maal, kus:
a: puudub Schengen (tund aega passikontrollisabas seismist)
b: on valepidi liiklus
c: on kolme auguga elektripistikud
d: on ühepoolne tänavasüsteem
ja e: on monarhia!!!
Suurema osa ajast valutasid mu jalad ja selg, nii et lõpuks kippusid jalad iseenesest krampi, see oli pisut nõme.
London, kujutasin seda kohta ette suure, kuid ruumikana. Mitte nii, et minu kõrval on 30 hiinlast, paar neegrit ja hunnik teist kirjut rahvast, kes kõik meeleheitlikult üritavad saada parimat kaadrit Big Benist.
Kujutasin ette, et metroos on ruumi, nagu Berliinis või Pariisis. Tuli välja, et polnud. Polnud ruumi, et hingata või mõelda. Ihuüksi, nautida ja otsida elamust, ilma selleta, et keegi end vastu sind nühiks.
No olgu, mõtlete, et mida ma virisen. Olgu, oli palju rahvast, kuid mul olid kaasas fotokas, laadija ja läpakas, kust sain edukalt vaadata filme ja ajad muud jura - päris kõva meelelahutus ju? Hah! Eksite, tuli välja, et UK.-s on peale monarhia ka teisi veidrusi, nimelt on neid teistmoodi pistikud ja pistikupesad. Kolme haruga. Niisiis, sain teada, et ma ei saa laadida oma läpakat, fotokat ja muud jama.. see muutis kohe pildistamise väga raskeks - pidin ju akut meeletult hoidma, et seda viieks ilusaks päevaks jätkuks.
Viis muusikavaba päeva oli pisut kehva, ma oleksin nii soovinud õhtuti hea raamatu, toidu ja mõnusa hotellitoa juurde ka muusikat. Anton oli samal ajal aga Horvaatias ning nautis Vahemerd, nii et muusikast võisin kohe suu puhtaks pühkida. Tegelikult muusika suhtes ei nurise, raamat ise oli niigi väga hea. Ma pole vist kunagi enne niisuguse õhinaga raamatut lugenud. Kuigi samas.. ehk ka olen, dunno.
Noh, see osa oli kõik ilgelt jama.
Aga selle eest nägin ma asju, mida nautisin. Briti muuseumi Jaapani osakond (ila tilgub ikka veel), Kew aedade Jaapani aed ja Hiina pagood, suur Hiinalinn, Templi kirik, Westminster, Toweri sild ja muu jamps.
Ja ühte asja Eestis tõesti ei ole. Puudub see viisakus. Härrasmehed olid väga-väga viisakad. Ja inimesed olid lahked. Me eksisime esimesel päeval kohe ära, jäime tänavale seisma, meie juurde tuli üks Korea mees ja juhatas meid soovitud kohta. :)
Ning muidugi pole ka Hiinalinna ja suurt Jaapani kaubamaja.
Positiivne asi oli muidugi ka see, et ma sain tugevat keelepraktikat. Iseenesest meenutab Saksamaal käiku, pärast mida ma julgesin saksa keelt rääkida ja tõesti tundsin, et natuke ka oskan seda. Well, viimaste päevade lõpuks rääkisin ma päris vabalt mingite inimestega maast ja ilmast.
Ahha, võib-olla mõni inimene on natuke kade. Igaljuhul, me käisime emaga antiigiturul, see oli lahe, seal olid Jaapani vesiväripildid, mis olid tehtud u. enne Teist maailmasõda. Aga jah, antiigiturul oli palju kola. Ja ma märkasin ühte päevavarju, see oli kinnine, nägi suhteliselt väike ja armetu välja, kujult nagu ikka klassikalised Jaapani geišapäevavarjud, hind oli 15 naela. Kuid kui selle avasin, oli see sügavlilla ning seal peal oli suur Jaapani kirjamärk. Nägi kaunis välja. Kuid mul hakkas rahast kahju ja otsustasin, et ei osta seda. Ütlesin seda ka müüjale, et see on imeimeimeilus, kuid ma vist ei raatsi kulutada. Müüja vaatas mind ja ütles naeratades: "Olgu, saad viis naela (100 kr) soodustus." See oli niiiii lahe.
Arutasime pärast seda natuke varju päritolu üle. Ta ütles, et see on umbes 20. sajandi kolmekümnendatest, mis tähendab, et asi on ma ei tea.. 80 aastat vana ju?
See oli vist kõige hinnalisem asi, mis kaasa tõin. Kuid mul on nüüd südamekujulised päikeseprillid ja värki.
Aga tegelt ma soovitan teil sinna minna. See on päris lahe koht, kui sul on palju raha ja su jalad ei valuta.. ja sa lähed näiteks talvel, kui seal pole eriti rahvast.
Omg, ma kuulan Aerosmithi - I don't wanna miss a thing-i. Damn, mingi romantikavajadus..?
Tõin Jaapani maiustusi päris palju. Ja mul on uus korsett.. ning must, lühike sametkleit.
Ning Londonis oli filmipood, kus oli kaks ja pool suurt riiulit animede jaoks. Ma sain kaks head asja endale.
Mind the gap please.
London oli üks appimaeitahasinnaenamtagasi-koht. Ma olen väsinud.
Te ei kujuta vist iialgi ette, mis tunne on nelja hiiglasliku kotiga suures linnas ringi rännata.
Maal, kus:
a: puudub Schengen (tund aega passikontrollisabas seismist)
b: on valepidi liiklus
c: on kolme auguga elektripistikud
d: on ühepoolne tänavasüsteem
ja e: on monarhia!!!
Suurema osa ajast valutasid mu jalad ja selg, nii et lõpuks kippusid jalad iseenesest krampi, see oli pisut nõme.
London, kujutasin seda kohta ette suure, kuid ruumikana. Mitte nii, et minu kõrval on 30 hiinlast, paar neegrit ja hunnik teist kirjut rahvast, kes kõik meeleheitlikult üritavad saada parimat kaadrit Big Benist.
Kujutasin ette, et metroos on ruumi, nagu Berliinis või Pariisis. Tuli välja, et polnud. Polnud ruumi, et hingata või mõelda. Ihuüksi, nautida ja otsida elamust, ilma selleta, et keegi end vastu sind nühiks.
No olgu, mõtlete, et mida ma virisen. Olgu, oli palju rahvast, kuid mul olid kaasas fotokas, laadija ja läpakas, kust sain edukalt vaadata filme ja ajad muud jura - päris kõva meelelahutus ju? Hah! Eksite, tuli välja, et UK.-s on peale monarhia ka teisi veidrusi, nimelt on neid teistmoodi pistikud ja pistikupesad. Kolme haruga. Niisiis, sain teada, et ma ei saa laadida oma läpakat, fotokat ja muud jama.. see muutis kohe pildistamise väga raskeks - pidin ju akut meeletult hoidma, et seda viieks ilusaks päevaks jätkuks.
Viis muusikavaba päeva oli pisut kehva, ma oleksin nii soovinud õhtuti hea raamatu, toidu ja mõnusa hotellitoa juurde ka muusikat. Anton oli samal ajal aga Horvaatias ning nautis Vahemerd, nii et muusikast võisin kohe suu puhtaks pühkida. Tegelikult muusika suhtes ei nurise, raamat ise oli niigi väga hea. Ma pole vist kunagi enne niisuguse õhinaga raamatut lugenud. Kuigi samas.. ehk ka olen, dunno.
Noh, see osa oli kõik ilgelt jama.
Aga selle eest nägin ma asju, mida nautisin. Briti muuseumi Jaapani osakond (ila tilgub ikka veel), Kew aedade Jaapani aed ja Hiina pagood, suur Hiinalinn, Templi kirik, Westminster, Toweri sild ja muu jamps.
Ja ühte asja Eestis tõesti ei ole. Puudub see viisakus. Härrasmehed olid väga-väga viisakad. Ja inimesed olid lahked. Me eksisime esimesel päeval kohe ära, jäime tänavale seisma, meie juurde tuli üks Korea mees ja juhatas meid soovitud kohta. :)
Ning muidugi pole ka Hiinalinna ja suurt Jaapani kaubamaja.
Positiivne asi oli muidugi ka see, et ma sain tugevat keelepraktikat. Iseenesest meenutab Saksamaal käiku, pärast mida ma julgesin saksa keelt rääkida ja tõesti tundsin, et natuke ka oskan seda. Well, viimaste päevade lõpuks rääkisin ma päris vabalt mingite inimestega maast ja ilmast.
Ahha, võib-olla mõni inimene on natuke kade. Igaljuhul, me käisime emaga antiigiturul, see oli lahe, seal olid Jaapani vesiväripildid, mis olid tehtud u. enne Teist maailmasõda. Aga jah, antiigiturul oli palju kola. Ja ma märkasin ühte päevavarju, see oli kinnine, nägi suhteliselt väike ja armetu välja, kujult nagu ikka klassikalised Jaapani geišapäevavarjud, hind oli 15 naela. Kuid kui selle avasin, oli see sügavlilla ning seal peal oli suur Jaapani kirjamärk. Nägi kaunis välja. Kuid mul hakkas rahast kahju ja otsustasin, et ei osta seda. Ütlesin seda ka müüjale, et see on imeimeimeilus, kuid ma vist ei raatsi kulutada. Müüja vaatas mind ja ütles naeratades: "Olgu, saad viis naela (100 kr) soodustus." See oli niiiii lahe.
Arutasime pärast seda natuke varju päritolu üle. Ta ütles, et see on umbes 20. sajandi kolmekümnendatest, mis tähendab, et asi on ma ei tea.. 80 aastat vana ju?
See oli vist kõige hinnalisem asi, mis kaasa tõin. Kuid mul on nüüd südamekujulised päikeseprillid ja värki.
Aga tegelt ma soovitan teil sinna minna. See on päris lahe koht, kui sul on palju raha ja su jalad ei valuta.. ja sa lähed näiteks talvel, kui seal pole eriti rahvast.
Omg, ma kuulan Aerosmithi - I don't wanna miss a thing-i. Damn, mingi romantikavajadus..?
Tõin Jaapani maiustusi päris palju. Ja mul on uus korsett.. ning must, lühike sametkleit.
Ning Londonis oli filmipood, kus oli kaks ja pool suurt riiulit animede jaoks. Ma sain kaks head asja endale.
Mind the gap please.
Ai emo!
A
..................................................p
.........................p
.....................................................................i
................................................................................!
........M.......................................................................................... . . . . . . .a
................V...................
.......................................................................a......................
...............j....................
............................................................................a........
...n
.........a.....................................r
..................
.......m...........................................a.................................
.............s.............
...
...........
.
...................................u.
........................................................s..........................
......................t
!
Vennaskonda kuulan. Asfalt on hea laul.
..................................................p
.........................p
.....................................................................i
................................................................................!
........M.......................................................................................... . . . . . . .a
................V...................
.......................................................................a......................
...............j....................
............................................................................a........
...n
.........a.....................................r
..................
.......m...........................................a.................................
.............s.............
...
t...
...........
.
...................................u.
........................................................s..........................
......................t
!
Vennaskonda kuulan. Asfalt on hea laul.
neljapäev
Kopli
Nojah, probleem on. Arvuti jukerdab. See ongi minu mure. Mort tegi formati, nüüd ei tunne mu arvuti Antonit ära, wifi jukerdab ja lõpuks kadus ka MSN ära. Nüüd olen pisut kurb. Olgu, Antonita saab kuidagi hakkama.. okei, ma võin iga teine kord restardi teha, et wifit käima saada, aga ilma MSNta.. ei, ma ei suuda. Nüüd olen siis ülivana MSNga sees ja olen kurb. Mul pole isegi mitte displayd!
Nojah, olgu, see on rohkem selline vahva hala, tegelt pole asi niiii hull. Aga MSN ajab meele mustaks, neli restarti, viis korda olen üritanud installida, lihtsalt ei tule arvutisse, väidab, et asi on arvutis olemas. Launchy väidab jällegi, et sellist asja arvutis pole. OMG!
On siin läheduses mõni eriti räige arvutiäss, kes mind aitaks, palun?
Juhtunud on palju.
Näiteks oli Slayer, mis oli fantast. Minu elu parim live. Nii kurja publikut pole enne kohanud. Ma moshisin ja pitisin ikka korralikult, nämma oli. Ja nägin hunnikut tuttavaid.
Nii, et jah. Slayer oli väärt seda raha. Kindlasti!
Olgu, enne Slayerit oli näiteks.. mu õe sünnipäev, Mort oli siin kolm päeva kauem kui ta pidi ja.. Mamma Metspalu oli turris.
Veranda sai valmis. Treppi pole, aga küll jõuab.
Ja siis olen ma veel hästi sinine. Naljatasin Mordiga ja andsin talle mõõga, ise võtsin teise. Sain väga haiget.
Hiljem hüppasin talle oma neli korda kallale, edutult, suutsin hammustada, ei midagi muud erilist. Aga vahva oli.
Seosetu vist natuke.
Ah, seda ka, et 9-13 olen ma Londonis. :)
Aga täna oli ka ilus hommik. Koplis oli tore jalutada. Kuigi see polnud enam see koht, mida mina teadsin, ausalt ka.
Ühte ma armastan. Ma lihtsalt nii-nii naudin öiseid vestlusi, mis kestavad tunde ja tunde.
Ah, Koplist veel nii palju, et seal oli vist kahe sabaga kass. Ma oleks ta saba näppinud, aga Mort ei lubanud. Saan vist aru. Ta hirmutas mind sellega, et neil on sihuke haigus, et mul kukuvad juuksed peast välja. =D
Lol.
Nojah, olgu, see on rohkem selline vahva hala, tegelt pole asi niiii hull. Aga MSN ajab meele mustaks, neli restarti, viis korda olen üritanud installida, lihtsalt ei tule arvutisse, väidab, et asi on arvutis olemas. Launchy väidab jällegi, et sellist asja arvutis pole. OMG!
On siin läheduses mõni eriti räige arvutiäss, kes mind aitaks, palun?
Juhtunud on palju.
Näiteks oli Slayer, mis oli fantast. Minu elu parim live. Nii kurja publikut pole enne kohanud. Ma moshisin ja pitisin ikka korralikult, nämma oli. Ja nägin hunnikut tuttavaid.
Nii, et jah. Slayer oli väärt seda raha. Kindlasti!
Olgu, enne Slayerit oli näiteks.. mu õe sünnipäev, Mort oli siin kolm päeva kauem kui ta pidi ja.. Mamma Metspalu oli turris.
Veranda sai valmis. Treppi pole, aga küll jõuab.
Ja siis olen ma veel hästi sinine. Naljatasin Mordiga ja andsin talle mõõga, ise võtsin teise. Sain väga haiget.
Hiljem hüppasin talle oma neli korda kallale, edutult, suutsin hammustada, ei midagi muud erilist. Aga vahva oli.
Seosetu vist natuke.
Ah, seda ka, et 9-13 olen ma Londonis. :)
Aga täna oli ka ilus hommik. Koplis oli tore jalutada. Kuigi see polnud enam see koht, mida mina teadsin, ausalt ka.
Ühte ma armastan. Ma lihtsalt nii-nii naudin öiseid vestlusi, mis kestavad tunde ja tunde.
Ah, Koplist veel nii palju, et seal oli vist kahe sabaga kass. Ma oleks ta saba näppinud, aga Mort ei lubanud. Saan vist aru. Ta hirmutas mind sellega, et neil on sihuke haigus, et mul kukuvad juuksed peast välja. =D
Lol.
esmaspäev
M.-le. ta tunneb ennast ära
The choice was yours and noone else's
You can cry for a body in despair
Hang your head because she is no longer there
To shine, to dazzle, or betray
How she lived, how she shone
But how soon the lights were gone
You can cry for a body in despair
Hang your head because she is no longer there
To shine, to dazzle, or betray
How she lived, how she shone
But how soon the lights were gone
Pole kaine, sorri.
~Ä~
Edit: Meil oli üks ilus öö. Rääkisime kolm tundi juttu. Tuletasime meelde, kui ilus see oli. Ma sain teada tõe, see oli solvav, aga arusaadav.
Kell kolm sadas. Mina tõusin ja sõnasin, et kui me niikuinii pole maganud, siis miks mitte päikesetõusu vaatama minna. Ta oli nõus. Tegime termosega kohvi kaasa ja läksime vanaka nõlvale. Seal oli vahva.
Kõik on lahe. Õde saab paari päeva pärast 4.
Ma leidsin palju vanu pilte. Tegelikult.. ma muutusin juba 5. klassis täitsa ilusaks.
~Ä~
Edit: Meil oli üks ilus öö. Rääkisime kolm tundi juttu. Tuletasime meelde, kui ilus see oli. Ma sain teada tõe, see oli solvav, aga arusaadav.
Kell kolm sadas. Mina tõusin ja sõnasin, et kui me niikuinii pole maganud, siis miks mitte päikesetõusu vaatama minna. Ta oli nõus. Tegime termosega kohvi kaasa ja läksime vanaka nõlvale. Seal oli vahva.
Kõik on lahe. Õde saab paari päeva pärast 4.
Ma leidsin palju vanu pilte. Tegelikult.. ma muutusin juba 5. klassis täitsa ilusaks.
Telli:
Postitused (Atom)
