Kuidagi läksid tänased asjad nii, et sattusin peale vanadele fotodele ja vanadele päevikutele ning kõigele vanale, mis ehk pisut kriiksub-krääksub, on kulunud, ent ometi lahutamatu tükike minust enesest.
Kuulan Explosionsit, järjekordne bänd, millel on minu mälus oma lugu rääkida. EITS-i kuulsin esimest korda, kui kahes jaos Tartu hääletasin, ma ei mäleta eriti seda esimest autot, kuid teine juht oli küll unustamatu. Noormees oma vahtralehe, toidupabereid täis golfi, pläriseva stereo ning endiselt kestva ganja-laksuga. Tema närviline jutt sellest, kuidas ta ei tohi magama jääda ning see, kuidas ta endal huulest needi tõmbas ning mulle pihku toppis öeldes ise: "Mul pole seda enam vaja, võta sina!" Tema silmadest peegeldus see tüüpiline rõõm, mida inimene tunneb siis, kui ta kellelegi mingi eriti suuremeelse heateo on teinud, nende silmade tõttu ei suutnud ma kohe üldse EI öelda, seega võtsin needi vastu. Küllap oli ta sisimas, oma keerlevas, pisut kiilunud maailmas tänulik, et mina olin olnud nii tänulik, seega olime mõlemad tänulikud. Ja kuulasime Explosions in the sky-d. Suurima rahuga.
First breath after coma & Your hand in mine
Ma ei taha enam ühestki seigast kinni hoida. Seetõttu võtan ma 10-11 juuni ning viskan minema. Ja sama teen ma ka kõige muuga. Sest lõplikult vabaks saame me ainult siis, kui me ei taha enam kinni hoida.
0 trükitud tähist:
Postitage kommentaar