I've been living for the weekend

Nii peabki elama. Olen loodud selliseks elurütmiks. Ma arvan, et me kõik oleme, salamisi. Või vähem saladuslikuks. Oleme loodud hullunud öödeks, selleks, et näha välja imelised, selleks, et lantida võhivõõrastelt suitsu, heita silma kenadele noormeestele, juua pargis soojendusjooke ning mukkida end abimeesteks taskupeegel ja mobiilist tulev valgus.

Meist kõigist kiirgab seda energiat, mis tantsupõrandal tantsides paneb ümberringi istuvad ülipassiivsed mehed palju elavama pilguga pidu jälgima. Meis kõigis on see killuke, mis paneb suvalise välismaise bändi solisti lavalt mikrofoni ütlema sõnu stiilis: kui kaunis sa oled, paned peo käima, küll sa tantsid hästi.

Meis kõigis on killuke kuradit, mis viib selleni, et haarame laualt klaasi, kobime pellarisse ning segame endale seal koksi soojast cocast ja aramisest, sest baarist me seda osta ei söenda. Hind, baaridaam. Kuigi oleme vabad ja nurjatud, pärsivad meidki mõned piirid.

Me kõik suudame tegelikult tänaval suvalistele tüüpidele ligi astuda ning värvikat vestlust alustada.

Me kõik suudame jalutada pikki vahemaid. Ja näha, et Tallinna tumedasse siluetti kiirgab juba hommikust valgust.

Kuid ainult mina oskan ärgata hommikul võõras toas, esimese ropsuga hirmsasti ära ehmatada, et mis toimub. Ja siis avastada, et olen oma sõbranna vanaema korteris ning kõik on korras. Ja siis tuiata üleni haisvana, väikeses pohmellis mööda Kadrioru hommikusi tänavaid bussi peale ja sõita koju, kõrvades tukslemas veel vaid üks rütm...

Tarzan and Jane were swingin' on a vine

Candyman, Candyman

Sippin' from a bottle of vodka double wine

Sweet sugar candyman

❤ ❤ ❤ Armastan elu. ❤ ❤ ❤