Rändurid

Nüüd on see vägitegu läbi. Või noh, mis vägitegu ta ikka oli. Sihuke väike armas tripp ühes Anniga, seljas 10-12 kg staffi. Kaks kilo oleneb, kas seal pesitseb ka hunnik virsikuid ja, mis põhiline - vett.

Üldiselt on nii, et Tallinnast lahkumine oli hea idee, mis siia ikka jääda. Üldiselt olime pool üheksa Kuivastus. Ümberringi laius vaikus, sadamapood müüs asju poole võrra kallimalt ning minu järgnevaks pikemaajalisemaks söögiks pidid saama kolm viineripirukat, mis meenutavad mulle mandrimõnusid.

Maanteed mööda kõndides saime mingi tüübi peale, kes osutus, nagu hiljem selgus, on see Saaremaal täiesti normaalne, ülimalt abivalmiks ja heaks inimeseks, kes tegi meie nimel ringi ja sõidutas meid veel 6 km edasi, Muhu läänerannikule, Koguvasse, kuhu me minu tungival nõudmisel pidime öömajale jääma. See tundus nii imelise ja romantilisena, telkida mererannas, mugida neid viineripirukaid ning vahtida päikese uppumist merre.

Nojah, mingit idülli seal küll polnud. Telki polnud kuskile pista, siis tuli mingi purjus, vuntsidega (!!! kui Paša peaks seda lugema, siis ta mõistaks hästi, kui skeptiline tollel hetkel olin) onkel, kes ütles, et ta näitab meile ühe kena koha, kus telkida. No, ülimalt tore, läksime kaasa. Ta juhatas meid läbi hirmuäratava tihniku kuskile p*rseauku, öeldes, et see on väga hea koht. Ma võib-olla olen liiga paranoiline, aga minu meelest oleks ta väga hästi võinud öelda sinna lõppu: "... väga hea koht kahe tšiki reipimiseks, sest keegi ei kuule nende karjumist." Nii ütlesin Annile resoluutselt, et me lähme siit kindlasti minema. Mida me ka tegime. Õhtul. Kell pool kümme, mõlemal seljas kotid, rasked nagu kivid. Kõndida oli 6 km, et jõuda teeni, millel ka mingi liikumine toimuks.

No, see oleks üksi olnud päris naljakas, ent sinna lisandus fakt, et taeva kõrgemates sfäärides käis kogu tee kurjakuulutav välgutamine. Mis kõige hirmsam, siis ilma igasuguse müristamiseta. Eks me siis kõmpisime seda rada. Idee järgi pidime jõudma täpselt viimase praami ajaks suure tee äärde ja siis äkki ka mingi auto peale.

Vedas meil aga hullult palju rohkem, sest täpselt enne lõplikku pimenemist võttis üks kena tšikk oma autoga meid peale ja sõna otseses mõttes kihutas Kuressaarde. Rekordkiirus oli tal vist 120km/h. Vahepeal helistas ta sõpradele ja küsis, kes politseis patrullivad, et teada, kas tal mingeid pahandusi ka tuleb. Päris eriline.

Öömaja meil polnud, ent ta oli pai ja pani meid maha Kuressaare gümnaasiumi tervisespordipargis. Niisiis hakkasime kell pool üks öösel üles panema Anni neljainimese telki, mis oli täpselt nii pisike, et kaks mugavustega harjunud tütarlast mahtusid sinna ilusti ära. Esimene öö polnud und. Absoluutselt. Kogu maailm painas mind, kuulasin tundideviisi muusikat, kuniks aku lõplikult tühjaks sai. Küllap oli probleem nii selles, et tervisepargi alusmaastik koosnes 90% ulatuses käbidest, ehk siis, mu seljaalune oli päris mügarik ja valus. Või hoopiski selles, et linnulaul ja vihma õrn (ja vahepeal talumatult tugev) rabistamine vastu telki on midagi, millega ma harjunud pole. Linnalaps.

Igaljuhul, hommikul võtsime oma kümme asja, täpsemalt ärkasin ma hetkel, mil üks õnnetu sportlane end meie telgi kõrval meeleheitlikult venitas ja vaatas kogu seda mustlaslaagrit nigu tõelist ilmaimet. Jalutasime mööda kella poole üheksast Kuressaaret ning leidsime, et kuna kohvik Brüno tundus tohutult intrigeeriv just nime ja odava kohvi poolest, jääme sinna pidama. Istusime närviliselt ukse ees ning kohe kella kukkudes tormasime sinna hubasesse kohakesse. Nii me siis võtsimegi oma pétit dejeneur'i ja täitsime kohalikus tualetis veepudeleid, pesime kikusid ja vahetasime päevaseks toimetamiseks riideid.

Kõik oma kompsud jätsime telkimiskohta ja asusime hääletama. Kaali kõmpisime tee ääres kolm kilta, sealt teise tee juurde veel kolm. Siis läksime Karjasse, kuhu üks kena mees meid sõbralikult välja vedas, kuigi tal endal sinna asja polnud, öeldes veel, et kui tal tööd poleks, sõidutaks ta kenad tütarlapsed edasi ka randa ja mujale. Nunu. Anglast hääletamine läks metsa, tunne-Saaremaad buss oli aga päris lõbus kogemus. Viimased akuriismed kulutasin Annile Pure Mindi "Saaremaa" laskmisele. Küll oli ilus. Täpselt õige laul.

Naljakas mõelda, et meilgi oli plaan Saaremaale minna. Ja aega oli seda teha ju ilmatuma kaua, kuid lõppude lõpuks me sinna ei jõudnudki. Kuigi Pure Mind oli just see bänd, mida Sina mulle tutvustasid.

Õhtu möödus muuli peal dramaatilist taevast ja kaduvat päikest jälgides. Ning mina ja ainult mina, sest Anni on karsklane, trimpasin vaikselt oma üksikut Koronat. Mmm, Mehhiko maisiõlu, aitäh Katile, kes kunagi ühel grillõhtul seda jooki mind armastama õpetas.

Muide, Avril Lavigne-i laulud on kõik samasugused ja see käib pinda. Üldse, ma õppisin sellel reisil, et aku peab alati täis olema mängijal, ma ei suuda ilma muusikata vist väga elada. Hm, ma pole kunagi mõistnud, kui väga ma seda armastan kui nüüd, kus ma ei saanud päevi ja päevi neid helisid nautida. Üldiselt oli meil telkimiskohani kolmveerand tundi jalutada ning mina olin pisut švipsis, seega pöördus see jalutamine ülimalt ruttu filosoofiliseks vestluseks usust, armastusest, enda sidumisest ning üldse inimhingest. See oli ääretult mõnus, ei unusta mitte kunagi...

Järgmine päev trippisime kogu päeva Kuressaares. Ostsime uued kingad mõlemad, kuigi minu vajadus oli palju suurem, sest eelmisel päeval kõnnitud sammud olid mu niigi vanad baleriinad viinud sinnamaani, et suur varvas turritas paremast reaalselt välja. Niisiis vanad prügikasti, uued kohe jalga. Tore. Pärast lõunatasime, ent millegi pärast ei mäleta ma, kus... ahsoo, tom khai suppi sõime. Aga Hendriku oma oli parem, nii et ta peaks uhke olema.

Hiiumaale sõidab päevas kolm praami. Meie tahtsime viimasele jõuda. Pisut ajahädas, kotis äsjaostetud beebiarbuus (kõigest 5 lisakilo) ja virsikud, mis ootasid kannatlikult Mirjami juurde jõudmist, olime siis tee ääres. Pöidlad püsti. Peatas ülisuur, pisut tüse mees, kelle auto oli enamjaolt püsse, padruneid ja muud jahivarustust täis. See oli huvitav, tema jutt jahindusest oli midagi muud, kui seni teadsin. Arvamus muutus põhjalikult, sest ainult kaks aastat läheb keskmiselt sellele, et saada mingidki jahiload. Ja pidevad kontrollid, et tõestada, et oled peast normaalne ning ei taha kõiki Eesti hirvepoegi maha lasta. Järjekordselt oli tegu lisaks kõigele ka ülihea inimesega, kes viis meid 30 km teise kohta, kuhu ta ise läks, lihtsalt selleks, et me laevale jõuaksime.

Mirjami juures oli paradiis, kuhu oleks võinud kauemakski jääda. Ja seal oli nett. Mis oli äge, sest puuteekraanil lühikesi twiite oli päris tobe kirjutada. Niimoodi, et Kuressaare infopunkti töötaja vaatab sind pisut muigel pilguga.

Ent seal ootas meid Anniga voodi, katus ja soe toit. Ning unustamatud, lõputult verised päikeseloojangud. See oli imeline lõpetus kogu reisile. Ausalt ka, seal olles mõistsin ma, et kunagi, kui ma olen leidnud mingisuguse stabiilsuse, tahan ma endale just sellist majakest, uksega verandale, kuhu võiksime hommikuti vedada laua ning katta selle portselaniga. Ning siis näpata vaagnalt värskeid puuvilju ning juua vahustatud piimaga kohvi. Ning õhtuhämaruses, kui parasjagu taevas ei meenuta Psyhhoterrori laulu "Tallinn põleb", võiks olla keegi, kes mulle raamatutest oma lemmikkohti ette loeks. Selles mõttes olid Mirjami vanemad midagi utoopilist, olen alati arvanud, et et sa ei saa olla 11 aastat kellegagi koos ja siis niimoodi diivanil teineteise kaisus lösutada. ❤

Kui välja jätta fakt, et Hiiumaal pole võimalik hääletada, oli ka see saar imeilus. Ent siiski, kohe, kui Tallinna jõudsime Anniga, pesime ennast eriti suure naudinguga puhtaks ja läksime kohe sushit sööma. Ja sõime lõhki.

Nüüd on tema jälle omal maal. Ja mina omal. Vahepeal on juhtunud ülipalju imelisi asju, nagu Sinu esimesed häälekad sõnad või ühe kaudselt kalli inimese naasmine Eestisse. Õigepea kaon ma jälle ära kuskile. Saab tore olema. Vist.

Cheesy (a bit sad) love songs.